Teos „Kuristik rukkis“ räägib 16-aastasest noormehest
Holdenist. Holdenil oli ka vend, kes suri. Oma vennale mõtles ta tihti ja ta
imetles tema tarkust. Tal oli ka õde Pheboe, kes on noor, aga väga terane. Noorhärra käis koolis nimega Pencey. Tegemist
oli just poistele loodud kooliga. Kahjuks visati Holden koolist välja põrumise
eest arvestusel. Enne lahkumist kohtus
ta Mr. Spenceriga. Internaati veel
viimast korda külastades palub üks koolivend Stradlater , et Holden talle kirjandi
kirjutaks. Posite läbisaamine polnud väga hea, aga Holden siiski pidas lubadust.
Kahjuks ei osanud Sradlater seda hinnata ja
lõpuks tekkis nende vahel hoopis tüli ning käiku lasti ka rusikad. Peale
jutuajamist Ackleyga on Holden veendunud, et lahkub ja enne koju naasmist
veedab veel nädala New Yorgis . Oma
suuna seab poiss Edmontoni hotelli, kus ta võtab toa. Hiljem läheb t „Lavendlisaali“
, kus teda pahandab see, et talle alkoholi ei müüda. Holden sattus ka
situatsiooni, kus tal tuli tegemist teha lõbutüdrukuga. Õnneks suutis ta kainet
meelt säilitades pakkumisest keelduda, küll aga pidi ta hiljem klaarima arved
preilile tasumise teemal. Noormees
helistas ta Sallyle, kokku lepiti teatrikülastus. Peale seda mingi uisutama ja
kohvikusse. Neil tekib kahjuks tüli, sest Holden kutsus Sallyt endaga põgenema,
neiu aga laitis mõtte totaalselt maha. Peale kohtumist teise sõbraga pingutab
Holden alkoholiga üle ja otsustab koju hiilida. Teel pillab ta maha plaadi,
mille ta oma õlele oli tahtnud viia. Lõpuks koju hiilides läks ta oma pisikese
õekesega rääkima ja suuremeelne õetirts otsustas venda aidata ja talle raha
laenata. Pheboe pärib vennalt, miks vend
koolist küll välja visati ja leiab siis lõpuks, et vennale ei meeldi kunagi
miski ja rahul pole ta samuti millegagi. Kodust sõidab ta Antolini juurde, kes
Holdeni probleeme analüüsis. Noormees otsustas sealt üsna ruttu jalga lasta,
sest talle tundus veider Antolini käitumine ( silitas poisi pead).
Peagi jõuab poiss järeldusele, et ei lähegi enam koju, vaid
sõidab kuskile kaugele ja otsib endale mõne lihtsa töö, mis ära toidab. Enne
tahab ta aga oma õde veel kord näha.
Asjalood võtavad pöörde, kui Pheboe saabub venna juurde kohvriga ja
sooviga temaga liituda. Vend seletas talle, et see pole võimalik, aga
kangekaelne Pheboe jäi endale siiski kindlaks. Loo lõpuks suunduvad nad koos
karussellini, kus tüdrukutirts teeb lõbusõite ja vend elu üle järgi mõtleb.
Lõpuks leiab ta end õnnelikuna ja tunneb, et siiski igatseb ka oma
koolikaaslasi, kuigi on neid loo vältel palju kritiseerinud.
Tegelased: Holden , Mr. Spencer, D.B, Stradlater, Antolini,
Pheboe, Sally, Allie, Ackley.
Minu jaoks seisnes teose põhiidee selles, et Holdeni kaudu
näidatakse lugejale, et ei maksa kiirustada täiskasvanute ellu, ehk tuleks
lõpetada koolid, käia läbi rada, mis meid eluküpsemaks teeb, et tulevikus
saaksime õigeid otsuseid langetada juba eelnevalt kogutud teadmiste põhjal.
Vastasel juhul võime kahetseda seda, et liigselt oma lapsepõlvest ette tahame
rutata, et iseseisvat elu elada. Täiskasvanu elu jõuame ju kõik küll ja veel
elada. Ilmselt on autor tahtnud edastada
ka ühe noore poisi rohelist mõttemaailma ja arusaamu.
Mind kõnetas järgmine tsitaat: „Täbar lugu, et paljud
tobedused meile pahatihti lõbu pakuvad.“ Seda sama tsitaati saab ka kõrvutada ütlusega: „Keelatud vili on
magusaim“. Mina mõistan seda nii, et just need asjad, mis ühiskonnas on
taunitud ja keelatud, just pakuvad meie
adrenaliini ja meelerõõmu. Ilmselt on see seotud adrenaliiniga, mida keha
hakkab tootma, tehes midagi erakordset või pinget tekitavat. Sellele ju
järgnebki tavaline bioloogiline reaktsioon, kus hakkab keha õnnehormooni
tootma. Tõepoolest on see „täbar lugu“,
sest nende tobeduste tegemine, mis
iganes need siis ka poleks), võivad tuua endaga kaasa sekeldusi. Näiteks
noorele inimesele, kellele veel seadusega alkoholi tarbimine pole lubatud,
tunneb keelatud aine tarbimisest veel omakorda rõõmu. Tänapäevalgi on see väga
aktuaalne probleem, ehk selle tobedusega kaasnevadki suured probleemid, ehk
tsitaadis öeldud täbarad lood.
„Pole
kerge olla arg.“ – seda mõistan nii, et inimesed, kes pole just kõige
julgemad, peavad iga päev silmitsi seisma katsumusega end kehtestada ja teiste
eest kaitsta. See pole muidugi lihtne, sest selline pidev enese kehtestamine väsitab
, aga samas koolitab elus paremini hakkama saama. Need kes on arad, peavad ellu
jäämiseks kahjuks lihtsalt rohkem vaeva
nägema. Näen selliseid inimesi ka oma igapäevases koolielus, kus lihtsalt mõnel
õpilasel on enese kehtestamisega raskusi ja neist siiski tihtipeale nii-öelda „üle sõidetakse“. Tunnen sellistele inimestele tegelikult
kaasa, sest tänapäeva karmis ühiskonnas,
kus inimesed on eneseteadlikumad ja kindlameelsemad, on see tõeline katsumus.
No comments:
Post a Comment