"Läänerindel muutusteta" - Sirelyn

Peamised Tegelased: Paul (peategelane), Kemmerich, Müller, Katcinzky, Kat, , Krop, Tjaden, Pauli ema, 3- neidu (prantslased), Albert, Bertincki

Saksa romaan jutustab 19-aastase Paul Bäumeri loo, kes peab võitlema Prantsusmaal läänerindel. Koos temaga otsustasid sõjakäigul osaleda ka tema koolivennad. Algus on ilus, kui toitu on eeldatust rohkem ja suuremaid kadusid rivis ei tundu olevat, aga sellegipoolest lahkub nende hulgast raamatu vältel palju kaaslasi. Esimesena saab haavata Kemmerich kelle olukorda alahinnati ja kes kiirelt elavate nimekirjast kadus. Tema saapad sai Müller- ta oli neid juba ammu tahnud. Noormehi tabab ka gaasirünnak, aga mida aeg edasi, seda rohkem on nad olukorraga harjunud. Nendega koos on ka nekrutid, kes tahavad põgeneda, aga Paul suudab nad ümber veenda. Tal on neist kahju, aga samas on tanendega karm. Nad kohtavad ka kolme prantslannat, kellega kohtumiseks nad Tjadeni täis joodavad, et siis kolmekesi minna üle jõe salaja. Vahepeal saab Paul puhkust ja kodus saab ta oma armastatud kartulikotlette ning kahjuks ka halbu uudiseid ema tervise kohta. Masendus süveneb. Kui tuli aeg luuresalt välja saata, otsustas Paul vabatahtlikult minna, sest tundis et oli teisele selle võlgu oma puhatud päevade eest. Hiljem kukub ta pommisüvikusse kuhu langeb ka üks teine mees, kes on prantslane. Tema saab hukka ja Paul otsustas tema lapsed ja pere üles otsida. Kat toob ta peagi maapeale tagasi. Laatsaretis ostsid nad Albertiga suitsu paki eest arsti ära, et nad saaks koos olla. Seal kardeti surituba! Tagasitulles on noormees veelgi tuimem, ning peagi saab ka sõber Kat haavata ja sureb peagi. Paul ise saab surma just sel päeval, kui olukorda hinnati kõige rahulikumaks ja turvalisemaks. Siis öeldi sõnad: "Läänerindel muutusteta".
Teose põhiidee seisnebki selles, et lugejat informeerida sõja-aegsetest eluoludest ja sellest, kuidas süütud inimesed hukka saavad. Näidatakse meile kadunud põlvkonna sõdurite saatust. Saab selgeks see, et isegi need, kes ellu jäid, olid juba sõjast nii palju "raputada saanud", et inimväärset elu poleks nad osanud hiljem eladagi.
“Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema.”- Sellest tsitaadist saan aru, et täpselt nii kaua, kuni me end teatud oludest ei teadusta, ei saa me nende tagajärgedest ja sellest, mida need endaga kaasa toovad aru. Kui hakkame aga asju enda jaoks lahti mõtestama, tajume me ka nende tagamaid ja olenevalt teemast saame teha järeldused- olgu need siis kas head või halvad. Näiteks olukord riigi poliitikas- Minnes lihtsalt kõigega kaasa, võttes vastu kõik, mida sulle nö. ette söödetakse ja oma peaga üldse mitte mõeldes, ei saagi me tajuda, milline on tegelik olukord, sest ikka ju varjatakse rahva eest tegelikkust ja selle tõsidust. Kui inimene oskab aga ka tagamaid näha, suudab ta selekteerida hea ja halva, ning langetada mõistlikke otsuseid. Tänapäeval on just meedia see, mis on kaotanud inimeste huvi ise asjadesse süveneda ja end teadustada.