"Ekke Moor" analüüs (Sirelyn)

A.      Gailit`i  teos „Ekke Moor“ on eesti lugu, milles on tuntavad paljud meie rahvusele iseloomulikud kirjeldused. Lugu räägib noorest mehest Ekke Moorist, kes vastupidiselt oma vendadele ei raba tööd teha ja ei toeta oma vanemaid sellega. Tema veedab aega lõbusalt ja muretult, tööd teeb vaid siis, kui keegi midagi konkreetselt käseb. Ekkel on südamedaam  Eneken Üüve. Noor naine soovib, et Ekke läheks maailma end „siledaks lihvima“, et siis hiljem, kui mees tagasi peaks jõudma, saaksid nad koos ühist elu hakata jagama. Noor tulihingeline mees teebki nii ja oma teel satub ta erinevatesse olukordadesse, mis kõik talle eluks vajalikke õpetusi jagavad.  Enne seda  saab Ekke veel enda proovile panna ühes näidendis, kus ta improviseerides suurt tähelepanu ja kiitust saab.  Ta rändab sisemaa poole ja teeb erinevaid juhutöid. Müüb ka erinevaid esemeid, mis just naistele meelepärased olid. Odja juures teeb ta maalähedast tööd, kus aitab peremehel puid ja vilju kasvatada.  Oma teekonnal saab ta ka tähelepanu jutustaja rollis, sest tema pajatatud lood olid väga tähelepanu tõmbavad.  Olles eksinud, aitavad Ekke tagasi teele  Lassi ja Uutšö.  Loo lõpuks otsustab Ekke Moor siiski oma kodukohta tagasi suunduda ja tõdeb, et parim on siiski omas kodus olla.

B.      Peamised tegelased: Ekke Moor, Neenu Moor, praost Odja, Ekke Moor, Jevdokia, Dunja, Aleksander, Elda, Uutšö,  Lassi, Jürga,  Toomas Üüve, Pille Riin.

C.      Minu jaoks seisnebki teose põhiline idee selles, et thitipeale tuleb meil endilgi elus nii-öelda ringi rännata ja kogemusi kogeda, et leida vastus enda küsimusele kes ma olen ja mida ma elult tegelikult ootan ja tahan.  Selle rännaku käigus saamegi teada elutõed ja väärtused. Kogu teos ongi nagu üks elutee rännaku etapp, milles saatus enamasti on kujundanud.

D.      Teoses leidus ka erinevaid huvitavaid mõtteid. Minule jäi kõrva kõlama järgmine: „ Kuid inimesed ei luba ühtki  väljahüpet tavalisest, ühtki püüdu  ebaharilikku. Pead sarnanema täpselt veetilgana iga teisega,  ja kui sa seda ei ole, pole sa ühiskonna vääriline. Kõik väljaulatuvad konarused lihvitakse maha. – See mõte pani mind mõtlema sellele, kui eba tolerantsed oleme nende inimeste suhtes, kes meist erinevad ükskõik millise joone poolest, kes oma kõne, välimuse või oskustega.  Tihtipeale näidatakse nendele näpuga, justkui oleks nad teatud „puudujääkidega“, kuigi tegelikult peaksime neid aktsepteerima ja innustama oma eripäraga silma paistma ja seda rõhutama. Võtame näiteks  inimesed, kellele meeldib riietuda tavapärasest rõhutatuna, näiteks gooti stiilis. Palju me tegelikult läheme neile ligi ja lausume mõned innustavad ja positiivsed kommentaarid? Mitte tihti...  Ikka minnakse sõbrannadega naeru kihistama ja näpuga näitama. Selle tulemusena omapäraselt riietuv inimene tunnetab halba vastukaja ja otsustab sootuks massiga ühte sulandudes enese olemuse alla suruda. See on üks paljudest näidetest.  Mõte jäi silma, sest näen oma igapäevases eluski tihti sõpru näpuga näitamas natuke teisiti riietuvate noorte peale.  See on üleüldine kitsaskoht meie tänapäevases elus. Olen isegi meediast kuulnud, et kool on kurjast, sest kõik lapsed õpetatakse ühe malli ja tõdede järgi, ehk kaovad need eripärad, mis koolitee alguses meil kõigil on. Vähestel suudab säilida isikupära.

Teiseks jäi silma:  „ On ikka nii, et just vaene armastab  pillata ja jagada, kuigi ta peod on tühjad  ja süda külm. Ta säärikud haisevad hülgerasvast, aga ise müüb lõhnaõlisid. Ta tahab  tuua soojust, aga tal enesel on külmavõetud lõualuud kui kaks veskikivi vastamisi.“- Väga sageli satume kokku inimestega, kellel pole palju hingetega, aga sellegipoolest on nad väga lahked ja võtavad su avasüli vastu. Seevastu inimene, kellel on kõik olemas, on oma varaga muutunud upsakas ja pole enam nii inimliku suhtumisega, kui vaesem inimene ja seetõttu pole ta ka nii abivalmis ja vastutulelik. Oma edu tagajärjel unustatakse see tunne, kui elad vaesuses ja  pead iga päev võitlema ellujäämise nimel. Inimene, kes peab palju tegema selleks, et hakkama saada, oskab ka  rohkem hinnata abi ja toetuse hinda, pakkudes seda ka teistele. Toome näiteks  meie endi vanavanemad. Nad on kasvatanud üles oma lapsed, suure töö ja vaevaga, endale tihtipeale sentigi jätmata. Aja kulgedes on tekkinud ka lapselapsed, aga siiski toetatakse ka neid, jagades taskuraha, maiustusi jms. Pole tähtis, et nende elutöö oin nii-öelda tehtud, ikkagi leiavad nad oma sukasäärde kogunenud rahanatukesest osakese ka lastelastele jagamiseks.  See konkreetne mõte kõnetaski mind just seetõttu, et nägin kohe vaimusilmas oma enda vanavanaema, kes iga aasta saadab mulle sünnipäevadeks, jõuludeks ja kooli alguse puhul erinevaid meeneid või taskuraha. Tähtis pole selle väärtus, vaid mõte ja tunne, et olen siiski oma vanavanaemalgi pidevalt meeles.