Teos "Läänerindel muutuseta" räägib ühe noormehe, Paul Bäumeri kogemustest I maailmasõjas. Ta pidi sinna koos oma klassivendadega minema juba 18-aastaselt, ent sai õnneks üsna korraliku väljaõppe ja hea rühmajuhi Kati, kelle käe all nad õige pea juba üsna kogenud on. Nii nad siis käivadki muudkui eesliini ja lühikese puhkuse vahet, pidades kõige olulisemaks sööki ja und, lootes juhusele, tundmata enam hirmu ja olles pidevalt valvel. Vahepeal saab Paul ka mõnenädalase puhkuse, mis tegelikult aga olukorra veelgi raskemaks teeb, sest alles siis märkab ta, kui võõrdunud ta tavalisest maailmast tegelikult on. Raamatu lõpuks on kõik tema klassikaaslased sõjas hukkunud, sama juhtub viimaks ka Katiga ning teose viimases lõigus leitakse temagi ühel 1918. aasta rahulikul oktoobrikuu päeval langenuna
Selles raamatus on segamini võllanaljad, julmad ja õudusttekitavad kirjeldused erinevatest sõjavigastusest, perekondlikud sidemed ja sügavad mõtisklused enda (Pauli) hingeelu ja tuleviku üle.
Minu arvamuse kohaselt ongi selle teose põhiidee näidata inimelu väärtusetust suuremas plaanis: kui hoolimatult toodi massiliselt noori poisikesi rindele, väljaõpetamata, vaid hädiste algteadmistega. Ei saa just öelda, et riigijuhtidele nende inimesed kuigivõrd korda läheksid, kui oma lahendamata tülisid nende õlule suruvad.
Teosest jäid silma järgmised mõtted:
"Meie kaotused on vähemad kui seda võis eeldada: viis surnut ja kaheksa haavatut. Oli ju ka ainult lühiaegne turmtuli." Selles lauses avaldubki see põhiidee, millest enne kirjutasin - sõjaolukorras olid kõik mehed juba harjunud igapäevaste kaotustega ning selles polnud midagi uut, et mõni nende sõber suri. Osad mehed isegi tahtsid saada vigastada, et nende õuduste keskelt minema saada. Nii kergelt öeldakse "viis surnut" aga iga surnu kohta olid ju veel vanemad, sugulased, sõbrad, tema mõtted, tunded, asjad, elu jne.
"Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama." Selles lõigus (ja ka paljudes teistes, aga millegi pärast jäi just see meelde) on välja toodud võib-olla isegi teose teine põhiidee või püüe - näidata, kui ära rikutud ja kurnatud see generatsioon oli. Nad ei olnud jõudnud hakata veel elu avastamagi, kui see neil juba käest võeti. Isegi, kui mõned neist saabusid elusana koju tagasi, ei suutnud nad enam sobituda, sest nad olid vahepeal viibinud justkui mõnes teises maailmas, kus kehtisid täiesti teistsugused reeglid ja väärtushinnangud.
"Nad ei oskakski õrnustest aru saada, sest nad ei armasta korduvalt kinnitada seda, mida nad niikuinii teavad. Kui minu ema mulle "kallis poiss" ütleb, siis on see niisama palju, kui keegi teine ei tea missuguseid kiidusõnu pruugiks." Ma tean, et olen ka eelmistes teoseanalüüsides käsitlenud taolisi teemasid, aga minu meelest on see ka selles teoses nii kenasti välja toodud. Isiklikult arvan, et kas või armastust saab väljendada palju enamaga, kui vaid sõnadega. Samas aga ka laused "Ole ettevaatlik!", "Ma igatsen sind.", "Ma olen sinu jaoks olemas." jne väljendavad seda kõike sama hästi, tuleb vaid osata aru saada. Loomulikult on hea vahel kinnituseks ka neid kolme tähendusrikast sõna kuulda, ent peamiselt võiksime seda väljendada siiski oma tegudes.
"Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui sa hakkad selle üle järele mõtlema." Selles kontekstis tähendas see hoopis muud, ent seda lugedes meenus mulle automaatselt hiljutine vestlus ühe lähedasega. Nimelt küsisin temalt, miks ta abielluda tahab. Ta vastas, et see tundub turvaline ja loogiline otsus. Siis aga hakkasin talle välja tooma abielu plusse ning miinuseid ning rohkem küsimusi esitama ja sellest satus ta üsna segadusse, sest paistis, et hakkas asja üle alles siis tegelikult järele mõtlema. Loomulikult on nii minul kui temal abiellumiseks sobiliku vanuseni veel hulk aega, ent mingil määral saab siin paralleele tuua - me teeme mingeid otsuseid lihtsalt sellepärast, et selline on süsteem, sellised on harjumused, sellised on traditsioonid. Nende otsuste üle aga reaalselt järele mõtlema hakates võime leida, et tegelikult saaksime langetada mõne hoopis parema valiku.
"Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui sa hakkad selle üle järele mõtlema." Selles kontekstis tähendas see hoopis muud, ent seda lugedes meenus mulle automaatselt hiljutine vestlus ühe lähedasega. Nimelt küsisin temalt, miks ta abielluda tahab. Ta vastas, et see tundub turvaline ja loogiline otsus. Siis aga hakkasin talle välja tooma abielu plusse ning miinuseid ning rohkem küsimusi esitama ja sellest satus ta üsna segadusse, sest paistis, et hakkas asja üle alles siis tegelikult järele mõtlema. Loomulikult on nii minul kui temal abiellumiseks sobiliku vanuseni veel hulk aega, ent mingil määral saab siin paralleele tuua - me teeme mingeid otsuseid lihtsalt sellepärast, et selline on süsteem, sellised on harjumused, sellised on traditsioonid. Nende otsuste üle aga reaalselt järele mõtlema hakates võime leida, et tegelikult saaksime langetada mõne hoopis parema valiku.
No comments:
Post a Comment