Kertu, "Ekke Moor" analüüs

Raamatu "Ekke Moor" peamised tegelased on Ekke Moor, Neenu Moor (Ekke ema), Eneken Üüve (Ekke silmarõõm), Toomas Üüve (Enekeni isa), Aat Elme (nõrga mõistusega sulane), praost Odja, Pille Riin, Jevdokia, Peederga Indu, Elda, Aleksander, Lassi, Uutšö, Jürga, Ekke juunior.

Raamat räägib noormehest nimega Ekke, kes on alles lapse mõistuse ja käitumisega ja ei võta midagi kuigi tõsiselt. Ainus, millest ta huvitunud on, on neiud - neid oskab ta nii sõnade kui tegudega enda ligi meelitada. Ta ellu on aga tulnud tüdruk, kellesse ta armub, Eneken Üüve. Tema nimel on ta lõpuks valmis ennast muutma ja soovides end tõestada oma emale, Enekenile, viimase rangele isale ning eelkõige iseendale, asub ta teekonnale, et ennast "lihvida" sobivaks meheks. Oma teel teeb ta põllumehe tööd praost Odja juures, viib hellust ning soojust emata jäänud ning fantaasiamaailmas elavale Pille Riinile, proovib poemüüja ametit Peipsi-äärses külakeses, kaevab kraave koos teiste kraavihallidega ning viimaks satub põdrakarjatajate Lassi ja Uutšö juurde, kes aitavad tal avastada oma hinge ning olemust. Seal teenib ta ka suure hulga raha, millega ta viimaks oma kodukülla tagasi pöördub. Seal ootavad teda oma viimaste hingetõmmetega ta vana ema, armsam Eneken ning ka poeg Ekke. Sinna jõudes mõistab ta lõpuks, et kõik mida ta otsinud on, ongi tegelikult ta enda kodus.

Teose põhiideeks on näidata, et ka suurimast logardist võib piisava pingutuse ja tahtega saada tubli mees. Ka meie endi elus tuleb ette olukordi, kus peame enne mingi füüsilise või vaimse raja läbima, et toime tulla teatud situatsioonides.

Mõtetest-tsitaatidest jäid kõlama järgmised:
"Miks mitte iga päev ümber sündida ikka uueks ja uueks inimeseks, nagu need näitlejad siin, mängides täna kuningat, homme mustusevedajat, ülehomme klouni või professorit. Olla alati uus ja mitte korduda, elada läbi oma südame kõik tuksed, oma hinge kõik sopid."   Esialgu jätab see lause kindlasti väga püsimatu mulje, aga idee on tegelikult hea - liiga tihti jäävad inimesed elus toppama, kartes, et nad ei olegi millekski enamaks võimelised. Jäävad rassima töid, mis neid tegelikult ei rahulda, jäävad inimeste kõrvale, kes neile rõõmu ei paku. Elu peaksime aga elama täiel rinnal, võimalusel iga hetke nautides, proovima kõike erinevat, et leida see parim.
"Miks õnn juba sündides sisaldab mõrudust ning armastus eeldab köidikuid ja loobumust?"  Polnud sellele kunagi varem mõelnud, aga liiga tihti seostub sõnadega "suhe" ja "armastus" automaatselt millestki loobumine, mingite ebameeldivate ümberkorralduste tegemist, tunne, et su vabadus on piiratud ja et pead nüüd muutuma hakkama täpselt selle inimese meele järele või tema jaoks. Samas aga, kui muutud liiga palju, polegi enam see inimene, kellesse armuti. Armastus peaks jätma piisavalt hingamisruumi mõlemale osapoolele, mõlemad peaksid tegema nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vähegi vajalik, et ennast selle suhte jaoks sobivaks korrigeerida ja tundma asjast eelkõige õnne ning rõõmu. See ei tohiks olla midagi rõhuvat ja hingematvat, pigem kerge, kaunis ning erakordne.
Ja üldiselt need viimased peatükid, kus Ekke viibis Lassi ja Uutšö juures, olid läbi ja läbi suurepäraseid mõtteteri täis, otstarbetu oleks neid eraldi hakata välja tooma. Eriti meeldis mulle ka selle hõimu vaba ellusuhtumine - mitte laisk ega logelev, vaid elurõõmus, usaldav, iseenesestmõistetav ning rahulik elu. Üsna palju heideti ette ülejäänud inimestele umbe-tormamist ei-tea-mille poole, kuid ei usu, et ilma selleta enam oskaksimegi.