Teose peategeleased olid Holden Caulfield, Allie, D.B, Phoebe, Sally Hayes, Jane Gallagher, Stradlater, Robert Ackley, Mr. Spencer, Mr. Antolini.
Teos räägib noormehest nimega Holden, mõnest päevast tema elus. Alguse saab lugu sellega, kuidas Holden asutab ennast Pencey koolist lahkuma, kuna ta on sealt välja visatud halbade hinnete tõttu. Peagi tulevad mängu ka tema "sõbrad" Stradlater, kes sätib ennast kohtingule Holdeni lapsepõlvesõbranna Jane'iga, Robert Ackley, kes on üsna kehva iseloomu ja välimusega ning Mr. Spencer, kes on Holdeni ajalooõpetaja. Holden räägib ülevaatlikult ka oma väiksemast vennast, Alliest, kes on juba surnud, suuremast vennast D.B.'st, kes kirjutab Hollywoodis filme ning oma väiksemast õest Phoebest, kes paistab Holdenile kõige enam meelidvat. Põgusalt on juttu ka Sally Hayes'ist, kes on Holdeni peretuttav ja kellega ta aeg-ajalt väljas käib. Holden lahkub Pencey'st varem, kui planeeritud, ning suundub New Yorki. Järgmisel päeval ta kohtubki Sallyga, kellega aga tekivad õige pea erimeelsused ja Holden läheb kohtuma ühe endise koolivennaga. Seal joob ta ennast nii purju, et väiksele õele ostetud plaat kukub tuigerdades maha ja läheb kildudeks. Nüüd otsustabki Holden, et ta tahab ikkagi Phobet näha ning hiilib koju. Tal läheb õnneks ja vanemaid pole kodus, ent hoopis raskemaks kujuneb olukord Phobega, kui viimane kuuleb, et Holden on järjekordselt koolist välja visatud. Viimaks lepivad nad siiski ära ja Phoebe laenab Holdenile isegi raha. Peale seda otsustab Holden minna Mr. Antolini, endise inglise keele õpetaja juurde öömajale. Seda talle ka pakutakse, ent sealgi ootavad teda mõned ebameeldivused, mis ta jälle minema kihutavad. Seejärel võtab poiss nõuks minema sõita, kuskile kaugele, kus keegi teda ei tunne ja teha mingit lihtsat tööd, mis elu sees hoiaks. Enne veel aga tahab ta viimast korda Phobet näha. Õeke ilmub tema juurde aga pakitud kohvriga ja kavatseb Holdeniga kaasa minna. Peale seda tuleb Holdenile mõistus pähe, ta viib õe karusselliga sõitma ja lõpuks läheb ka koju.
Esimesel korral seda teost lugedes, ei avaldanud see mulle mingit muljet - lihtsalt jutt ühe poisi mõnest päevast, kes ainult hädaldab. Seekord sümpatiseeris ehk pisut rohkem, kuid siiski ei oskaks öelda põhiideed. Võib-olla oligi mõte selles, et näidata, kui tühine tegelikult elu on ning kui palju vigu selles on, nii et sellega ei saagi kunagi 100% rahul olla. Aga ma tõesti ei oska seda kuidagi paremini välja tuua... ehk kolmandal korral teost käsitledes jõuan juba asjas selgusele?
Otseseid tsitaate oli siit raamatust pisut raskem leida ja pigem toongi välja midagi sellist, mida tänapäevaga samastada.
"Ja siis, kui ma olin teda kõvasti kaisutanud, ütlesin talle, et ma teda armastan ja need teised sõnad - näete nüüd, et ma olen ju puruhull." Minu meelest kirjeldab see perfektselt tänapäeva suhteid. Loomulikult on erandeid ja ma loodan mitte liiga kibestununa kõlada, aga vähemalt minu tutvusringkonnas on lugematul hulgal suhteid, kus "need kolm erilist sõna" lajatatakse teineteisele suhte algfaasis, vasikavaimustuses olles. Ning oh seda häda ja õnnetust, kui suhe on (parimal juhul) paari-kolme kuu, enamasti paari nädala või kuu pärast juba karile jooksnud. Säde pole jõudnud veel tekkidagi, kui see juba ämbritäie veega maha surutakse.
Kas poleks siis arukam näidata oma tundeid teise inimese vastu tegudes, mis teevad su südame soojaks, kui hakata rapsima sõnadega, mida enam tagasi võtta ei saa ja mis liiga tihti ilma mingi mõtteta lausutud on?
Teoses jäid eriliselt silma erinevad suurepärased väljendid, aga konkurentsitult parim oli "Mulle lööb piste ahtrisse...". Absoluutselt igasse olukorda sobis see nii valatult ja andis raamatule kindlasti oluliselt juurde.
No comments:
Post a Comment