Martin Walsh "Läänerindel muutuseta"

Peamised tegelased: Paul Bäumer, Stanislaus Katczinsky, Albert Kropp, Müller, Leer, Haie Westhus, Tjaden, Datering, Himmelstoß, ema, isa ja õde.

Teos räägib noorest mehest nimega Paul Bäumer ja tema klassikaaslastest, kes otsustavad oma kodumaa kaitseks välja astuda. Saanud väljaõppe viiakse noored mehed kohe rindele, nende väejuhiks saab Stanislaus Katczinsky, kes on hea ja kogenud rühmajuht. Peale pikka sõjategevust, edasi-tagasi rindel käimist, saadetakse Paul lühikesel puhkusele koju. Kodus aga tundis Paul ennast imelikult, ta igatses vanu aegu kus ta veel sõjaväes ei olnud, ta mõtted olid peamiselt ainult sõjaga seotud, lisaks sellele põdes ta ema vähki ja perekonnas oli toidu- ja rahapuudus. Kui Pauli puhkus sai läbi, jätkas ta sõjategevuses, kuni tema klassikaaslased olid kõik sõjas hukkunud ja hiljem hukkus ka nende rühmajuht Katczinsky. Paul ise sureb 1918. aasta oktoobris, päeval mil sõjasõnud piirdus sõnadega "läänerindel muutuseta".

Minu jaoks on põhiidee raamatus on see kuidas sõda võib peapeale pöörata ühe noore inimese elu ja mõttemaailma, tegelikult mõjutas sõda suurt osa tolleaegset põlvkonda ja kõiki nende lähedaseid. Meie saame vähesel määral aru, kui jõhker oli tolleaegne sõda.

"Rindel vaikust ei ole, ja rinde võimutsemine ulatub, nii kaugele, et me pole keegi väljaspool seda" -
Rinne on seotud kõigiga, kes on sõjaga seotud ja rinde piir ei lõppe seal, kus oht on möödas. Tsitaadis võiksime asendada sõna 'rindel' sõnaga 'sõjas' ja mõistame, et sõjategevus haaras tollal väga suurt osa maailmast.

"Rinde jubedus kaob, kui me talle selja pöörame ning siivutute ja reavukate naljadega talle kallale kargame [...] aga me ei unusta mitte kui midagi!" püüad enda mõtteid reaalsusest ja kurbusest natuke eemale viia kuid sa ei unusta kunagi neid jubedusi, mis on kord juhtunud, need tulevad kunagi sulle alati hiljem meelde ja jäävad sind painama.

"Olen noor kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõtetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuse kuritstikuga" - Sõjategevus on laastanud selle noore mehe ja eraldanud tema tavapärasest ühiskonnast ja toonud tema ellu palju negatiivsust. Tsitaati saab seostada ka mõndade tänapäeva noortega, kes ei ole enda elus leidnud seda mida nad tahaksid teha ja õieti isegi ei oska midagi enda eluga peale hakata.

"Läänerindel muutuseta" analüüs , Marleen

Teose peamised tegelased:  Paul Bäumer (peategelane), Stanislaus Katczinsky (Kat), Albert Kropp, Müller V, Leer, Detering, Tjaden, Haie Westhus, Franz Kemmerich, Himmelstoß, Pauli ema, isa ja õde.
Raamat "Läänerindel muutuseta" räägib sellest, kuidas verinoored poisid tõmmatakse I maailmasõja sündmustesse. Selle ajastu sündmusi vaadeldakse Paul Bäumeri vaatepunktist, kirjeldati seda mida ta mõtles, tundis ja sügaval südames soovis. Paul läks sõtta koos oma koolivendadega ja seda õpetaja hoogsal õhutusel. Noorukid saadeti lühikese väljaõppe järel rindele, kus lisaks sõjatehnikale nägid nad palju surma. Tänu sõjale õppisid poisid toime tulema ka vähesega ja hindama kvaliteetset und, mida nad teose vältel väga ei saanud. Nad olid kaua rindel, surmates palju vaenlasi. Pärast pikka rindetegevust saadeti Paul paarinädalasele puhkusele koju, mis reaalsuses ei olnudki niivõrd puhkuse moodi. Kodus ootas teda ees vaesuses ja näljas virelev pere ja vähki põdev ema. Kodus mõistis Paul kuidas sõda on teda tavalisest maailmast võõrandanud. Talle tundus, et kogu ülejäänud maailm ei tunneta sõja suurust nii hästi kui nende sõjakeerisesse kistud noorukite põlvkond. Pauli arvates oli sõda selle põlvkonna hävitanud, muutnud neid ükskõikseteks, julmadeks ja karmideks inimesteks. Teose vältel hukkusid paljud tema endised kamraadid ja head sõbrad, Kropp , Müller, Haie, Leer, Detering kõik olid hukkunud. 1918. aasta suvel hukkus ka Pauli kõige parem sõber Kat. Paul langes 1918 oktoobris, mis kogu rindel oli olnud nii vaikne ja rahulik päev.
Minu jaoks seisnebki teose põhiidee selles, kuidas maailmasõdades hukkusid tuhanded süütud inimesed. Teos näitab selgelt seda, kuidas sõda mõjus neile noorukitele , keda otse koolipingist sõtta võeti, milliseks nad muutusid ja mida oma tulevikult ootasid. Kuidas muutus tavakodanike elu ja olu. Teos tahab selgelt näidata seda, et sõda peetakse ainult selleks , et oma kohta ja võimu teistele näidata, aga sealjuures ei arvestata nendega, kes süütult surma saavad.
Teosest minu jaoks palju mõtteid /tsitaate kõlama ei jäänud, aga üks mõte siiski mõtlema pani:
"Üks käsk tegi need rahulikud kogud meie vaenlasteks, teine käsk võiks nad meie sõpradeks muuta" - See näitab selgelt seda, kui mõjutatavad on inimesed, ka seda tänapäeva maailmas. Paljud lasevad end teistest mõjutada, lootes sellega  usaldusväärsust ja austust, mis omakorda tekitab kuulumistunnet. On need kes tunnetavad oma mõjuvõimu (mõjutajad) ning on need kes seda mõjutamist kuulda võtavad (mõjutatavad). Võiks öeldagi ,et praeguses maailmas oled sa kas mõjutaja , mõjutatav või erak ja just viimaseid mingil kummalisel põhjusel tänapäeval taunitakse/välditakse.

"Läänerindel muutuseta" analüüs, Kertu

Põhitegelased: Paul Bäumer, tema ema, isa ja õde, Albert Kropp, Müller V, Tjaden, Leer, Haie Westhus, Detering, Stanislaus Katczinsky e. Kat, Kemmerich.

Teos "Läänerindel muutuseta" räägib ühe noormehe, Paul Bäumeri kogemustest I maailmasõjas. Ta pidi sinna koos oma klassivendadega minema juba 18-aastaselt, ent sai õnneks üsna korraliku väljaõppe ja hea rühmajuhi Kati, kelle käe all nad õige pea juba üsna kogenud on. Nii nad siis käivadki muudkui eesliini ja lühikese puhkuse vahet, pidades kõige olulisemaks sööki ja und, lootes juhusele, tundmata enam hirmu ja olles pidevalt valvel. Vahepeal saab Paul ka mõnenädalase puhkuse, mis tegelikult aga olukorra veelgi raskemaks teeb, sest alles siis märkab ta, kui võõrdunud ta tavalisest maailmast tegelikult on. Raamatu lõpuks on kõik tema klassikaaslased sõjas hukkunud, sama juhtub viimaks ka Katiga ning teose viimases lõigus leitakse temagi ühel 1918. aasta rahulikul oktoobrikuu päeval langenuna

Selles raamatus on segamini võllanaljad, julmad ja õudusttekitavad kirjeldused erinevatest sõjavigastusest, perekondlikud sidemed ja sügavad mõtisklused enda (Pauli) hingeelu ja tuleviku üle.

Minu arvamuse kohaselt ongi selle teose põhiidee näidata inimelu väärtusetust suuremas plaanis: kui hoolimatult toodi massiliselt noori poisikesi rindele, väljaõpetamata, vaid hädiste algteadmistega. Ei saa just öelda, et riigijuhtidele nende inimesed kuigivõrd korda läheksid, kui oma lahendamata tülisid nende õlule suruvad. 

Teosest jäid silma järgmised mõtted:

"Meie kaotused on vähemad kui seda võis eeldada: viis surnut ja kaheksa haavatut. Oli ju ka ainult lühiaegne turmtuli."  Selles lauses avaldubki see põhiidee, millest enne kirjutasin - sõjaolukorras olid kõik mehed juba harjunud igapäevaste kaotustega ning selles polnud midagi uut, et mõni nende sõber suri. Osad mehed isegi tahtsid saada vigastada, et nende õuduste keskelt minema saada. Nii kergelt öeldakse "viis surnut" aga iga surnu kohta olid ju veel vanemad, sugulased, sõbrad, tema mõtted, tunded, asjad, elu jne.

"Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama."  Selles lõigus (ja ka paljudes teistes, aga millegi pärast jäi just see meelde) on välja toodud võib-olla isegi teose teine põhiidee või püüe - näidata, kui ära rikutud ja kurnatud see generatsioon oli. Nad ei olnud jõudnud hakata veel elu avastamagi, kui see neil juba käest võeti. Isegi, kui mõned neist saabusid elusana koju tagasi, ei suutnud nad enam sobituda, sest nad olid vahepeal viibinud justkui mõnes teises maailmas, kus kehtisid täiesti teistsugused reeglid ja väärtushinnangud. 

"Nad ei oskakski õrnustest aru saada, sest nad ei armasta korduvalt kinnitada seda, mida nad niikuinii teavad. Kui minu ema mulle "kallis poiss" ütleb, siis on see niisama palju, kui keegi teine ei tea missuguseid kiidusõnu pruugiks."  Ma tean, et olen ka eelmistes teoseanalüüsides käsitlenud taolisi teemasid, aga minu meelest on see ka selles teoses nii kenasti välja toodud. Isiklikult arvan, et kas või armastust saab väljendada palju enamaga, kui vaid sõnadega. Samas aga ka laused "Ole ettevaatlik!", "Ma igatsen sind.", "Ma olen sinu jaoks olemas." jne väljendavad seda kõike sama hästi, tuleb vaid osata aru saada. Loomulikult on hea vahel kinnituseks ka neid kolme tähendusrikast sõna kuulda, ent peamiselt võiksime seda väljendada siiski oma tegudes.
"Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui sa hakkad selle üle järele mõtlema."  Selles kontekstis tähendas see hoopis muud, ent seda lugedes meenus mulle automaatselt hiljutine vestlus ühe lähedasega. Nimelt küsisin temalt, miks ta abielluda tahab. Ta vastas, et see tundub turvaline ja loogiline otsus. Siis aga hakkasin talle välja tooma abielu plusse ning miinuseid ning rohkem küsimusi esitama ja sellest satus ta üsna segadusse, sest paistis, et hakkas asja üle alles siis tegelikult järele mõtlema. Loomulikult on nii minul kui temal abiellumiseks sobiliku vanuseni veel hulk aega, ent mingil määral saab siin paralleele tuua - me teeme mingeid otsuseid lihtsalt sellepärast, et selline on süsteem, sellised on harjumused, sellised on traditsioonid. Nende otsuste üle aga reaalselt järele mõtlema hakates võime leida, et tegelikult saaksime langetada mõne hoopis parema valiku.

"Läänerindel muutusteta" - Sirelyn

Peamised Tegelased: Paul (peategelane), Kemmerich, Müller, Katcinzky, Kat, , Krop, Tjaden, Pauli ema, 3- neidu (prantslased), Albert, Bertincki

Saksa romaan jutustab 19-aastase Paul Bäumeri loo, kes peab võitlema Prantsusmaal läänerindel. Koos temaga otsustasid sõjakäigul osaleda ka tema koolivennad. Algus on ilus, kui toitu on eeldatust rohkem ja suuremaid kadusid rivis ei tundu olevat, aga sellegipoolest lahkub nende hulgast raamatu vältel palju kaaslasi. Esimesena saab haavata Kemmerich kelle olukorda alahinnati ja kes kiirelt elavate nimekirjast kadus. Tema saapad sai Müller- ta oli neid juba ammu tahnud. Noormehi tabab ka gaasirünnak, aga mida aeg edasi, seda rohkem on nad olukorraga harjunud. Nendega koos on ka nekrutid, kes tahavad põgeneda, aga Paul suudab nad ümber veenda. Tal on neist kahju, aga samas on tanendega karm. Nad kohtavad ka kolme prantslannat, kellega kohtumiseks nad Tjadeni täis joodavad, et siis kolmekesi minna üle jõe salaja. Vahepeal saab Paul puhkust ja kodus saab ta oma armastatud kartulikotlette ning kahjuks ka halbu uudiseid ema tervise kohta. Masendus süveneb. Kui tuli aeg luuresalt välja saata, otsustas Paul vabatahtlikult minna, sest tundis et oli teisele selle võlgu oma puhatud päevade eest. Hiljem kukub ta pommisüvikusse kuhu langeb ka üks teine mees, kes on prantslane. Tema saab hukka ja Paul otsustas tema lapsed ja pere üles otsida. Kat toob ta peagi maapeale tagasi. Laatsaretis ostsid nad Albertiga suitsu paki eest arsti ära, et nad saaks koos olla. Seal kardeti surituba! Tagasitulles on noormees veelgi tuimem, ning peagi saab ka sõber Kat haavata ja sureb peagi. Paul ise saab surma just sel päeval, kui olukorda hinnati kõige rahulikumaks ja turvalisemaks. Siis öeldi sõnad: "Läänerindel muutusteta".
Teose põhiidee seisnebki selles, et lugejat informeerida sõja-aegsetest eluoludest ja sellest, kuidas süütud inimesed hukka saavad. Näidatakse meile kadunud põlvkonna sõdurite saatust. Saab selgeks see, et isegi need, kes ellu jäid, olid juba sõjast nii palju "raputada saanud", et inimväärset elu poleks nad osanud hiljem eladagi.
“Õudust saab taluda senikaua, kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab, kui hakkad selle üle järele mõtlema.”- Sellest tsitaadist saan aru, et täpselt nii kaua, kuni me end teatud oludest ei teadusta, ei saa me nende tagajärgedest ja sellest, mida need endaga kaasa toovad aru. Kui hakkame aga asju enda jaoks lahti mõtestama, tajume me ka nende tagamaid ja olenevalt teemast saame teha järeldused- olgu need siis kas head või halvad. Näiteks olukord riigi poliitikas- Minnes lihtsalt kõigega kaasa, võttes vastu kõik, mida sulle nö. ette söödetakse ja oma peaga üldse mitte mõeldes, ei saagi me tajuda, milline on tegelik olukord, sest ikka ju varjatakse rahva eest tegelikkust ja selle tõsidust. Kui inimene oskab aga ka tagamaid näha, suudab ta selekteerida hea ja halva, ning langetada mõistlikke otsuseid. Tänapäeval on just meedia see, mis on kaotanud inimeste huvi ise asjadesse süveneda ja end teadustada. 

Martin Walsh "Kurstik rukkis"

Peamised tegelased: Holden Caulfield, Stradlater, Ackley, Mr. Spencer, Sally Hayes, Jane Gallagher, Mr Antolini, Phoebe Caulfield, D. B. Caulfield

Antud teos räägib 16-aastasest noormehest Holden Caulfieldist. Holden on sunnitud kehvade õpitulemuste tõttu lahkuma oma koolist(Pencey kool). Holden on Veel viimast nädalavahetust Pencey's, kui tema kretiinist toakaaslane Stradlater läheb kohtingule Holdeni vana tuttava Jane Gallagher'iga ja muuhulgas palub Stradlater kirjutada Holden'il talle valmis üks kirjand. Peale kohtingut on Holden kirjandiga valmis saanud ja annab selle üle Stradlater'ile aga viimane ei ole väga rahul kirjandiga ja poiste vahel tõuseb kõva tüli, asi lõppeb sellega, et Holden otsustab enneaegselt minna New York'i ja veeta mõni päev hotellis. Holdenil on parem mitte oma nägu kodus näidata, kuna vanemad ei ole veel tema koolist väljaviskamisest teada saanud. New Yorgis veedab ta oma esimese öö hotellis, mis kujuneb talle väga ebameeldivaks. Järgmine päev kohtub ta imeilusa tüdruku Sally Hayes'iga kelle ta on teatrisse kutsunud, peale teatrit otsustab Holden pakkuda välja radikaalse plaani Sally'le, et alustada koos uut elu ja põgeneda New Yorgist kuid türuk peab sellest keelduma. Samal õhtul suudab Holden baaris alkoholiga üle piiri minna ja hiljem võtab nõuks hiilida enda koju sisse, et näha oma väikest õde Phoebe't kellega tal on väga lähedased suhted. Kodus teeb Holden kõne enda kunagisele Inglise keele õpetajale Mr. Antolini'le ja viimane on nõus Holden'i enda juurde ööseks võtma, kuid Mr. Antolini imelikul kombel hakkab keset ööd Holden'i pead silitama ja poiss ei olnud olukorraga rahul ja veedab öö rongijaama pingil. Peale kõike seda tuli Holden'il plaan üksi minna Lääne poole õnne otsima ja uut elu alustama. Enne Lahkumist oli tal tarvis teatada oma kavatsustest Phoebe'ile kirjateel ja enne lahkumist veel viimast korda kokku saada. Kokkusaamisele ilmub aga õde kohvriga ja plaanib kaasa tulla. Lõpuks otsustab Holden siiski kodukohta jääda.

Põhiideed: Minu jaoks seisneb põhiidee selles, et tuleks väärtustada seda mis sul hetkel on ja tegeleda sellega mis on sulle tähtis. Kuigi Holden ei olnud kuigivõrd rahul Pencey kooliga, oleks talle tulnud kasuks jätkata oma kooliteed, et mitte lõpetada kuskil bensiinijaamas või juhutöödel. Mulle tundub, et on natukene vara minna 16-aastaselt laia maailma peale iseseisvat elu elama.

„Kui mõni näitleja mängib tõepoolest hästi, siis on kohe näha, et ta ise seda teab, ja see rikub kogu asja.“ - Selles tsitaadis näen neid inimesi kes on endast väga heal arvamusel ning sellega kaasneb tihti üleolev ja isekas käitumine (näiteks: kui on tähtis meeskonnatöö, mitte individuaalne töö) 

"Inimesed on agarad sinuga vestlema nimelt siis, kui sul endal pole mingit jututuju." - Tunnen ennast üldiselt küll avatud suhtlejana aga seda juhtub minu elus küll alailma, et just siis tahavad inimesed sult midagi või sinuga intelligentset vestlust arendada, kui su mõtted on hoopis mujal või ei ole sul nende kuulamiseks üldse aega. Seda ei saa küll teistele pahaks panna, sest nemad ei pruugi alati aru saada kui sul pole absoluutselt jututuju.

"Ainult mulle tundub, et inimene ei tea algul isegi, mis teda huvitab, ja avastab selle alles kõneldes millestki, mis teda eriti ei huvita" selles tsitaadis näen ma meie koolisüsteemi, kus meile antakse algul ette hunnik erinevaid aineid ja peale mõnda aega erinevate ainetega tegelemist, saame aru mis on meile rohkem ja vähem meelepärasemad.

"Kuristik rukkis" analüüs, Kertu

Teose peategeleased olid Holden Caulfield, Allie, D.B, Phoebe, Sally Hayes, Jane Gallagher, Stradlater, Robert Ackley, Mr. Spencer, Mr. Antolini.

Teos räägib noormehest nimega Holden, mõnest päevast tema elus. Alguse saab lugu sellega, kuidas Holden asutab ennast Pencey koolist lahkuma, kuna ta on sealt välja visatud halbade hinnete tõttu. Peagi tulevad mängu ka tema "sõbrad" Stradlater, kes sätib ennast kohtingule Holdeni lapsepõlvesõbranna Jane'iga, Robert Ackley, kes on üsna kehva iseloomu ja välimusega ning Mr. Spencer, kes on Holdeni ajalooõpetaja. Holden räägib ülevaatlikult ka oma väiksemast vennast, Alliest, kes on juba surnud, suuremast vennast D.B.'st, kes kirjutab Hollywoodis filme ning oma väiksemast õest Phoebest, kes paistab Holdenile kõige enam meelidvat. Põgusalt on juttu ka Sally Hayes'ist, kes on Holdeni peretuttav ja kellega ta aeg-ajalt väljas käib. Holden lahkub Pencey'st varem, kui planeeritud, ning suundub New Yorki. Järgmisel päeval ta kohtubki Sallyga, kellega aga tekivad õige pea erimeelsused ja Holden läheb kohtuma ühe endise koolivennaga. Seal joob ta ennast nii purju, et väiksele õele ostetud plaat kukub tuigerdades maha ja läheb kildudeks. Nüüd otsustabki Holden, et ta tahab ikkagi Phobet näha ning hiilib koju. Tal läheb õnneks ja vanemaid pole kodus, ent hoopis raskemaks kujuneb olukord Phobega, kui viimane kuuleb, et Holden on järjekordselt koolist välja visatud. Viimaks lepivad nad siiski ära ja Phoebe laenab Holdenile isegi raha. Peale seda otsustab Holden minna Mr. Antolini, endise inglise keele õpetaja juurde öömajale. Seda talle ka pakutakse, ent sealgi ootavad teda mõned ebameeldivused, mis ta jälle minema kihutavad. Seejärel võtab poiss nõuks minema sõita, kuskile kaugele, kus keegi teda ei tunne ja teha mingit lihtsat tööd, mis elu sees hoiaks. Enne veel aga tahab ta viimast korda Phobet näha. Õeke ilmub tema juurde aga pakitud kohvriga ja kavatseb Holdeniga kaasa minna. Peale seda tuleb Holdenile mõistus pähe, ta viib õe karusselliga sõitma ja lõpuks läheb ka koju.

Esimesel korral seda teost lugedes, ei avaldanud see mulle mingit muljet - lihtsalt jutt ühe poisi mõnest päevast, kes ainult hädaldab. Seekord sümpatiseeris ehk pisut rohkem, kuid siiski ei oskaks öelda põhiideed. Võib-olla oligi mõte selles, et näidata, kui tühine tegelikult elu on ning kui palju vigu selles on, nii et sellega ei saagi kunagi 100% rahul olla. Aga ma tõesti ei oska seda kuidagi paremini välja tuua... ehk kolmandal korral teost käsitledes jõuan juba asjas selgusele?

Otseseid tsitaate oli siit raamatust pisut raskem leida ja pigem toongi välja midagi sellist, mida tänapäevaga samastada.
"Ja siis, kui ma olin teda kõvasti kaisutanud, ütlesin talle, et ma teda armastan ja need teised sõnad - näete nüüd, et ma olen ju puruhull."  Minu meelest kirjeldab see perfektselt tänapäeva suhteid. Loomulikult on erandeid ja ma loodan mitte liiga kibestununa kõlada, aga vähemalt minu tutvusringkonnas on lugematul hulgal suhteid, kus "need kolm erilist sõna" lajatatakse teineteisele suhte algfaasis, vasikavaimustuses olles. Ning oh seda häda ja õnnetust, kui suhe on (parimal juhul) paari-kolme kuu, enamasti paari nädala või kuu pärast juba karile jooksnud. Säde pole jõudnud veel tekkidagi, kui see juba ämbritäie veega maha surutakse.
Kas poleks siis arukam näidata oma tundeid teise inimese vastu tegudes, mis teevad su südame soojaks, kui hakata rapsima sõnadega, mida enam tagasi võtta ei saa ja mis liiga tihti ilma mingi mõtteta lausutud on?
Teoses jäid eriliselt silma erinevad suurepärased väljendid, aga konkurentsitult parim oli "Mulle lööb piste ahtrisse...". Absoluutselt igasse olukorda sobis see nii valatult ja andis raamatule kindlasti oluliselt juurde.

Teose "Kuristik rukkis" analüüs- Sirelyn Pommer

Teos „Kuristik rukkis“ räägib 16-aastasest noormehest Holdenist. Holdenil oli ka vend, kes suri. Oma vennale mõtles ta tihti ja ta imetles tema tarkust. Tal oli ka õde Pheboe, kes on noor, aga väga terane.  Noorhärra käis koolis nimega Pencey. Tegemist oli just poistele loodud kooliga. Kahjuks visati Holden koolist välja põrumise eest arvestusel.  Enne lahkumist kohtus ta Mr. Spenceriga.  Internaati veel viimast korda külastades palub üks koolivend Stradlater , et Holden talle kirjandi kirjutaks. Posite läbisaamine polnud väga hea, aga Holden siiski pidas lubadust. Kahjuks ei osanud Sradlater seda hinnata ja  lõpuks tekkis nende vahel hoopis tüli ning käiku lasti ka rusikad. Peale jutuajamist Ackleyga on Holden veendunud, et lahkub ja enne koju naasmist veedab veel nädala New Yorgis .  Oma suuna seab poiss Edmontoni hotelli, kus ta võtab toa. Hiljem läheb t „Lavendlisaali“ , kus teda pahandab see, et talle alkoholi ei müüda. Holden sattus ka situatsiooni, kus tal tuli tegemist teha lõbutüdrukuga. Õnneks suutis ta kainet meelt säilitades pakkumisest keelduda, küll aga pidi ta hiljem klaarima arved preilile tasumise teemal.   Noormees helistas ta Sallyle, kokku lepiti teatrikülastus. Peale seda mingi uisutama ja kohvikusse. Neil tekib kahjuks tüli, sest Holden kutsus Sallyt endaga põgenema, neiu aga laitis mõtte totaalselt maha. Peale kohtumist teise sõbraga pingutab Holden alkoholiga üle ja otsustab koju hiilida. Teel pillab ta maha plaadi, mille ta oma õlele oli tahtnud viia. Lõpuks koju hiilides läks ta oma pisikese õekesega rääkima ja suuremeelne õetirts otsustas venda aidata ja talle raha laenata.  Pheboe pärib vennalt, miks vend koolist küll välja visati ja leiab siis lõpuks, et vennale ei meeldi kunagi miski ja rahul pole ta samuti millegagi. Kodust sõidab ta Antolini juurde, kes Holdeni probleeme analüüsis. Noormees otsustas sealt üsna ruttu jalga lasta, sest talle tundus veider Antolini käitumine ( silitas poisi pead). 

Peagi jõuab poiss järeldusele, et ei lähegi enam koju, vaid sõidab kuskile kaugele ja otsib endale mõne lihtsa töö, mis ära toidab. Enne tahab ta aga oma õde veel kord näha.  Asjalood võtavad pöörde, kui Pheboe saabub venna juurde kohvriga ja sooviga temaga liituda. Vend seletas talle, et see pole võimalik, aga kangekaelne Pheboe jäi endale siiski kindlaks. Loo lõpuks suunduvad nad koos karussellini, kus tüdrukutirts teeb lõbusõite ja vend elu üle järgi mõtleb. Lõpuks leiab ta end õnnelikuna ja tunneb, et siiski igatseb ka oma koolikaaslasi, kuigi on neid loo vältel palju kritiseerinud.

Tegelased: Holden , Mr. Spencer, D.B, Stradlater, Antolini, Pheboe, Sally, Allie, Ackley.

Minu jaoks seisnes teose põhiidee selles, et Holdeni kaudu näidatakse lugejale, et ei maksa kiirustada täiskasvanute ellu, ehk tuleks lõpetada koolid, käia läbi rada, mis meid eluküpsemaks teeb, et tulevikus saaksime õigeid otsuseid langetada juba eelnevalt kogutud teadmiste põhjal. Vastasel juhul võime kahetseda seda, et liigselt oma lapsepõlvest ette tahame rutata, et iseseisvat elu elada.  Täiskasvanu elu jõuame ju kõik küll ja veel elada.  Ilmselt on autor tahtnud edastada ka ühe noore poisi rohelist mõttemaailma ja arusaamu.

Mind kõnetas järgmine tsitaat: „Täbar lugu, et paljud tobedused meile pahatihti lõbu pakuvad.“ Seda sama tsitaati saab ka kõrvutada ütlusega: „Keelatud vili on magusaim“. Mina mõistan seda nii, et just need asjad, mis ühiskonnas on taunitud ja keelatud,  just pakuvad meie adrenaliini ja meelerõõmu. Ilmselt on see seotud adrenaliiniga, mida keha hakkab tootma, tehes midagi erakordset või pinget tekitavat. Sellele ju järgnebki tavaline bioloogiline reaktsioon, kus hakkab keha õnnehormooni tootma.  Tõepoolest on see „täbar lugu“, sest  nende tobeduste tegemine, mis iganes need siis ka poleks), võivad tuua endaga kaasa sekeldusi. Näiteks noorele inimesele, kellele veel seadusega alkoholi tarbimine pole lubatud, tunneb keelatud aine tarbimisest veel omakorda rõõmu. Tänapäevalgi on see väga aktuaalne probleem, ehk selle tobedusega kaasnevadki suured probleemid, ehk tsitaadis öeldud täbarad lood.

 „Pole kerge olla arg.“ – seda mõistan nii, et inimesed, kes pole just kõige julgemad, peavad iga päev silmitsi seisma katsumusega end kehtestada ja teiste eest kaitsta. See pole muidugi lihtne, sest selline pidev enese kehtestamine väsitab , aga samas koolitab elus paremini hakkama saama. Need kes on arad, peavad ellu jäämiseks  kahjuks lihtsalt rohkem vaeva nägema. Näen selliseid inimesi ka oma igapäevases koolielus, kus lihtsalt mõnel õpilasel on enese kehtestamisega raskusi ja neist siiski tihtipeale  nii-öelda „üle sõidetakse“.  Tunnen sellistele inimestele tegelikult kaasa, sest  tänapäeva karmis ühiskonnas, kus inimesed on eneseteadlikumad ja kindlameelsemad, on see tõeline katsumus. 

Tublid, kes te seni olete olnud nii agarad ja blogipostitust teinud. Oli pea sama huvitav kui teose enda lugemine. 

Meeldetuletuseks: kui te blogipostitust kirjutate, siis valige kirjutamise aknas olles paremalt reast "Post settings" alt "Labels", mille järel avaneb teile sinna kastike, kuhu saate kirjutada. Sinna pange alati enda nimi, mis iga postituse puhul peab samamoodi kirjutatud olema ning teose kokkulepitud lühend. Näen praeguste postituste puhul, et Marleen on seda kasutanud.

Teistele - ärgake ka talveunest üles ja hakake aga postitama!

Marleen, "Ekke Moor" analüüs

Teose peamised tegelased olid : Neenu Moor, Ekke moor, praost Odja, Jevdokia, Dunja, Aleksander, Elda, Jass, Jaak, Justin, Peedre, Indu, Lassi, Uutsö, Jürga, Aat Elme, Eneken, Toomas Üüve ja tema naine Enge, Kadi, Ekke juunior, Pille Riin

Teos jutustab Ekke Moorist, keda on kogu elu tema kodukülas loodriks ja naistemeheks peetud. Ekkel oli kolm venda, kellest kõikidest olid saanud töökad meresõitjad ning kes aeg-ajalt ema Neenule raha saatsid.
Ekkele endale meeldis pigem turnida puudel ning tüdrukuid  meelitada , aga talle tööd teha ei meeldinud. Ekkele meeldis väga naabrimees Toomas Üüve tütar Eneken, kelle tähelepanu võitmiseks tegi Ekke kõike, paraku aga suhtus sellesse armuloosse väga negatiivselt Enekeni isa Toomas Üüve , kelle arvates ei olnud Ekke Moor talle õige väimees. Pärast mitmeid vahejuhtumeid Toomas Üüvega otsustas Ekke minna rändama, et leida ennast ning tõestada külarahvale, et ta ei ole ainult looder ning naiste meelitaja. Ekke rändas mööda  maid, tegi juhutöid ja elatus sellest. Ekke kohtus paljude inimestega ja oli nõuandjaks nii mõnelegi inimesele. Ta näiteks aitas Pille Riini, kes elas väga koledates tingimustes. Ekke muutis Pille Riini kodu veidikene hubasemaks, mis aga Pille Riinile ei meeldinud. Oma seikluste lõpuks jõudis Ekke tagasi koju, kus ootasid teda ees vanaks jäänud ema, väike poiss Ekke ja ka armas Eneken. Teose lõpus avastas ta, et kõige parem on olla ikka kodus.
Teose põhiidee minu jaoks seisnebki tegelikult ühes lauses: mujal on hea, aga kodus veelgi parem. See tähendab, et igaühe jaoks võib olla töö või õppimise mõttes parem riik või koht, aga kõige paremini ja turvalisemalt tunneme me end ikka koduste seinte vahel.
Mõtted mis kõnetasid :
"Ma käisin siin ja seal neid lahtisi allikaid, kuid arvan, et parimad on meie endi kodus!" See mõttetera võtabki minu jaoks selle teose kokku. Ka tänapäeval paljud käivad välismaal ,kuid siiski leiavad , et kõige parem on olla kodus. Oma sugulaste ja tuttavate juures, kuulda kodumaa keelt ja olla osa sellest kultuurist.
"Miks õnn juba sündides sisaldab mõrudust?" Selleks , et saada edukaks nii karjääris kui ka eraelus, tuleb sageli läbida mitmesuguseid kadalippe. Üle elada proovilepanekuid ja katastroofe, pärast kõike seda saabub ka soovitud õnn.